Jodie Foster sucks!

Üks üldine suutmatus midagi teha käib ringi me maal. Peaks ja võiks, aga Miski ei lase. See Miski istub voodiäärel, kõlgutab jalgu ja irvitab parastavalt. Ta vaatab vannitoa peeglist vastu. Ja irvitab. Parastavalt. Ta hüppab kukile hetkel, mil sa proovid voodist ülesse tõusta. Ja irvitab, ei, ta röögib naerda! Ta on olnud senini mu kõige pealetükkivam elukaaslane. Elukaaslane, kellest ma ei oska lahti saada. Talle võib öelda, et ta ära läheks, aga ta ei tee seda. Tema peale võib karjuda, aga see teeb Ta veelgi vihasemaks. Ainuke asi mis teda vähegi taltsutab on nutmine. Ta on nagu minu Isa, kes ei oska käitud nutva Minuga. Miski on selline kaaslane, kes murrab hinge ja ei luba naerda.
Aga ühel päeval ma naersin. Vaevumärgatavalt, salaja, oma naeratust Miski eest varjates, aga siiski naersin. Või naeratasin. Jah, naeratasin, keset pimedat ruumi koos võõrastega, kes olid sel hetkel mulle kõige lähedasemad inimesed, sest nad lubasid mul endaga naeratust jagada. ( Nohjah, selleks et naeratada oli vaja ainult korraks näha alasti Viggo Mortenseni verisena sauna põrandal väänlemas. Bliss!)
Ja ühel päeval ma tantsisin. Ja Teised tantsisid ka. Ja Miski oli kadunud (sest talle ei meeldi kui ma joon). Tema asemel olid minuga Teised, minu elu esimesed eluarmastused, praegused kallimad ja kontvõõrad lelle pulmast.
Ent siis sai see päev läbi. Ja tuli uus. Ning Miski on vihasem kui kunagi varem. Ta röögib, loobib minu pihta asju ja sõimab mind. Ja ma alistun, alistun ilma võitlemata, sest ma tahan et keegi teine peaks minu lahinguid ja alistaks minu vaenalsed. George Bush, if you are reading this, please declare war on my twisted mind. Thank you.

PS! Mulle ei meeldi Jodie Foster. Ja teised inimesed ka mitte.